Hobusevaras

Tiheda metsaparda ja lausiku rabaveere vahele laskunud hütt oli alles elutu.

Hüti elanikud magasid.

Hüti ümber hulkus kohevil karvadega, lidus kõrvul koeraklutt. Nuusutades puhtas õhus heljuvat suitsu ja nõe hõngu, tõstis ta vahetevahel nina ida taevakaare poole, kus oli tõmmatud metsa kohta verev koiduviir. Tumedal taevapõhjal sõudsid laisalt, aetud nõrgast tuulest, harvad roostetanud pilvekahlud.

Võis loota ilusat kevadeilma.

Hüti uks kääksus kadakasil sagarail. Tuli õue püksatu hüti peremees Ants Pärtling. Kohevil sassis pea, tokerdunud habe ja magamisest rähmas poolkinni silmad. Jäme takune särk tolknes õndlateni, jättes katmatuks soonilised karvased sääred. Toimetanud ära püksikorra haopinu taga üleskaevatud peenramaal, köhatas selgeks rinnad, urgitses sõrmega puhtaks nina ja silmitses itta.

Seal suurenes, laienes alaliselt verev koiduviirg.

Juurde jooksis kiunudes ja liputades saba koeranäss, tõusis püsti mehe najale, jättes särgile oma käppade haralised pitsatid.

“Rääkis teine õhtul,” pobises Ants Pärtlingi habemes suu, “et tahab tõusta vara, aga nüüd magab nagu nott. Peab õige äratama.”

Pärtling läks tagasi tuppa, kummardades harjunult kõlejat keha, et ei põrkaks pea vastu tahmunud ukse peelispuud.

“Et teie põõnamine ei saa kord ka täis!” kõmises kare hääl hütis. “Varsti ajab päike üles, lehm iniseb karjaaias. Kuhu, kurat, oled pannud mu püksid?”

Seina äärest tahumata sammastega asemelt, mille mõlemalt poolt äärest ulatusid välja kollendavad õled, ajas enese esmalt poolpuusakile Reet Pärtling. Vanunud pikad juuksed langesid üle palge, nii et unised silmad vaatasid nagu põõsast. Laisalt tõmbas parem käsi närtsinud rinnanahkadele katkenud särgi.

“Kes neid on sul näind. Teab, kuhu ise õhtul viskasid,” lausus unine hääl. Upitades üles oma tagumise kehapoole, hiivus naine savipõrandale.

Vaevalt saanud üle triibulise seeliku, astus ahju taha samasuguse voodi juurde. Haarates hoogsalt magaja õlast, hüüdis:

“Liine, pagan, aja end ometi kord üles. Sa ei jõua sedasi õigeks ajaks kartulimaale. Jälle siis teistel virin lahti.”

Pikk, võimas ringutus ja suud ammuli kiskuv haigutus oli eidele vastuseks.

“Noh, aja ikka üles, ega sul ole kuigi palju aega.”

Tõusis istukile paksu-, punasenäoline, pika-, kollasejuukseline kõrgelekuhjunud rinnaga tüdruk. Silmitses hoolega nelja roostetanud ruuduga akent.

“Ons päike tõusnud?”

“Mis sa nüüd küsid,” vastas juba askeldamise hoogu sattunud eit. “Aja aga üles. Enesel minna hulk maad. Vaata, et jäädki hiljaks.”

Veel kord magus haigutus, veel kord hetkeks langus võidunud pööriga padjale.

“Ää sa pagan jää nüüd uuesti,” hüüdis eit, pühkides käega higi ähmaselt ruudult. “Näe, hakkabki varsti tõusma.”

Lõigi tuba täis kuldkollast valgust. Isegi nii ere oli see, et valgusjoomes võis näha tantsimas tolmukübemekeste pilve.

Puukiiludega kinnilöödud voodi nagisedes Liine tõustes, seistes viivukese keset põrandat, lõi tüdruk üle pea oma liharullid käsivarred ja konte ragistades ringutas tugevajõuliselt.

“Mis sa pagan teed!” hüüdis ema. “Venitad viimaks oma sisikonna. Hakka siis arstima.”

Leidnud oma püksid, mis nüüd poolenisti kontidel, seeras vanamees kõrkjapõhjaga tooli akna alla laua äärde, toppis aegamisi täis piibukaha ja peagi lagunes ja hõljus suitsuvinetis meeter-poolteist üle savise põranda.