Abistav õiglus. 1. osa

Minu vanematele, Mary P. ja David N. Dietzlerile, kes ei elanud nii kaua, et seda raamatut näha, kuid olid alati kindlad, et kord on see olemas.

Koolnuhall alasti keha lebas näoli maas, lund selle ümber värvisid verepritsmed. Väljas oli viisteist külmakraadi ja mõne tunni eest oli lõppenud torm. Lumi laius kahvatus koidus siledana, ainult mõned jäljeread viisid lähimasse jääplokkidest ehitisse. Kõrts. Või mida siin linnas kõrtsiks peeti.

Väljasirutatud käes, õlga puusaga ühendavas joones oli midagi kihelema ajavalt tuttavat. Oli küll vähe tõenäoline, et ma seda inimest oleksin tundnud. Ma ei tundnud siin kedagi. See siin oli külma ja erakliku planeedi jäine tagahoov, nii kauge radchaaide ettekujutusest tsivilisatsioonist kui üldse võimalik. Ma olin siin, sellel planeedil ja selles linnas ainult seepärast, et mul olid oma pakilised asjad ajada. Tänaval vedelevad laibad polnud minu mure.

Vahel ma ei tea, miks ma seda teen, mida ma teen. Isegi pärast kogu möödunud aega oli mitteteadmine minu jaoks ikka veel uus asi, see, et mul polnud käske, mida täita ühest hetkest teiseni. Nii ma ei oska teile seletada, miks ma peatusin ning jalaga paljast õlga kergitasin, et nägu näha.

Ta oli külmunud, muljutud ja verine – aga ma tundsin teda. Ta nimi oli Seivarden Vendaai ja palju aega tagasi oli ta olnud üks mu ohvitseridest, noor leitnant, kes viimaks edutati teise laeva komandöriks. Olin mõelnud, et ta on juba tuhat aastat surnud, aga praegu oli ta kahtlemata siin. Kükitasin ja katsusin ta pulssi, ootasin vähimatki hingeõhu liikumist.

Ikka veel elus.

Seivarden Vendaai polnud enam minu mure, polnud minu vastutusel. Ja ta polnud kunagi kuulunud mu lemmikohvitseride hulka. Loomulikult olin ma täitnud ta korraldusi ja tema polnud kunagi väärkasutanud abifunktsioone ega kahjustanud mu segmente (nagu mõned vahel tegid). Mul polnud põhjust temast halvasti mõelda. Vastupidi, ta käitus nagu haritud, hästikasvatatud, heast perekonnast pärinev inimene. Loomulikult mitte minu suhtes – mina polnud inimene, ma olin midagi varustusest, osa laevast. Aga ma polnud temast kunagi eriti hoolinud.

Ma tõusin ja läksin kõrtsi. Seal oli hämar, valged jääseinad olid ammu kattunud tahma või millegi hullemaga. Lõhnas alkoholi ja okse järele. Baaripidaja seisis kõrge pingi taga. Ta oli kohalik: lühike ja paks, kahvatu ja suurte silmadega. Kolm klienti lösutasid määrdunud laua ümber istmetel. Külmale vaatamata kandsid nad ainult pikki pükse ja vateeritud särke – Nilti sellel poolkeral oli kevad ja nad nautisid sooja ilma. Nad tegid näo, nagu ei märkaks mind, kuigi olid kahtlemata näinud mind tänaval ja teadsid, miks ma sisse astusin. Tõenäoliselt oli üks või rohkem neist asjaga seotud; Seivarden polnud seal väljas kaua olnud, muidu oleks ta juba surnud.

„Ma üürin kelgu,” ütlesin, „ja ostan hüpotermia komplekti.”

Üks klientidest itsitas mu selja taga ja ütles pilkavalt: „Kas pole karm plika?”

Pöördusin, et teda vaadata, ta nägu uurida. Ta oli pikem kui enamik niltilasi, aga niisama paks ja kahvatu nagu nad kõik. Ta oli minust kogukam, kuid mina olin pikem ja märksa tugevam, kui pealtnäha paistis. Ta ei teadnud, millega mängib. Tõenäoliselt oli tegemist mehega, kui otsustada ta särgi kandilise, labürinti meenutava mustri järgi. Päris kindel ma ei olnud. Radchi valdustes poleks sel tähtsust olnud. Radchaaid ei pööra soole erilist tähelepanu ja nende keeles – mis on ka minu esimene keel – ei tähistata sugu kuidagi. Keeles, mida me hetkel rääkisime, olid sood olemas ja valede vormide kasutamine võinuks tuua mulle pahandusi. Et vihjed, mis pidid aitama sugusid eristada, võisid paiguti lausa radikaalselt erineda, ei teinud asja lihtsamaks ning enamasti ei näinud ma neis mingit loogikat.