Väikese Jens Nielseni päev algab alati pimedas ja kurbades tingimustes, kuna ta ärkab üksi ning otsib ema kutsudes teda tulutult. Lõpuks Jens nutab üksikuna köögiakna taga, trotsides külma ja pimedust. Ta igatseb valgust ning välismaailma, kuid piirdub vaid maja peldiku ja naabermaja akende vaatlusega. Jens tundub olevat üksildane ja hüljatud, ilma et keegi tema pisaraid kuulaks või märkaks.
Raamatus "ÜLE SUURE VEEKiirrongis Viin-Triest" räägitakse reisist, mida peategelane teeb, et leida endale uus kodu. Ta lahkub Viinist, mis talle enam rõõmu ega rahu ei paku ning reisib läbi erinevate maastike otsides oma kohta maailmas. Peategelane vaatab tagasi Viinile ja selle eluolule kriitilise pilguga ning kirjeldab linna aristokraatlikku ja plutokraatlikku külge. Ta ei tunne sidet linna rahvaliku ja intiimse poolega ning üritab leida endale uut kodu, kus ta tunneks end õnnelikuna.
Koolipreili Justiine Karreni juures toimus perekonnanõukogu, kus arutati neitsi Ursula meheleminekut. Noor arst doktor Rebane oli kirjalikult palunud Ursula kätt ning nüüd oli vaja otsustada, kas ta sobib neiu abikaasaks. Koosolekul oli tunda pühalikku tõsidust ning erinevad pereliikmed olid mures ja salapärased. Arutelu algas, kui tädi Justiine pani tühja kohvitassi lauale. Apteeker Martin Karren, kes oli ülekaaluline ja soolatüügastega, asus kõnet pidama, kuid tema abikaasa oli sellest ruttu häiritud. Hoolimata mõningatest ebatäpsustest oli ta kõnekunstis osav ning tema arvates oli ta linna parim kõneleja.
V. pooljaamas valitseb unine igavus, kuni hommikuti ja õhtuti saabuvad reisijaterongid ning jaam elustub. Suvisel ajal koguneb jaama ümbrusesse palju inimesi, eriti linnakodanikke suvituskohast paar versta eemal. Nende ilme, riietus ja käitumine eristavad neid teistest ning loovad nähtamatu piiri nende ja ülejäänud seltskonna vahel. Noor jaamaülem muutub äkitselt erksaks ja viisakaks, kui suvitajad saabuvad, ning osaleb aktiivselt nende suhtluses.
