Matriarhaadi mõiste

Matriarhaat (ladina sõnast mater – ema ja kreeka sõnast αρχή – algus, võim) on ürgse kommunaalsüsteemi ajaloo varajane periood, mida iseloomustab naiste võrdne ja seejärel ülekaalukas positsioon majanduses ja ühiskonnas. Mõiste "matriarhaat" viitab ka primitiivse kommunaalsüsteemi algperioodi sotsiaalsele süsteemile.

Kõik maakera rahvad on läbinud matriarhaadi etapi, mis saabub vahetult pärast primitiivse karja ajastut ja ulatub arheoloogiliselt tagasi hilispaleoliitikumi.

Matriarhaadil on tohutu arheoloogiline ulatus hilisest paleoliitikumist kuni arenenud neoliitikumini. Paleoliitikum (vana kiviaeg) kestis inimese ilmumisest (umbes miljon aastat tagasi) kuni umbes 10 aastatuhande eKr. Fossiilse inimese eksisteerimise perioodil, kes kasutas killustikku, puidust ja luust tööriistu, tegeles küttimise ja korilusega, õppis kasutama tuld. Neoliitikum (uus kiviaeg) kestis 10–3 aastatuhandet eKr. Üleminekuperiood omastavast majandusest (jahindus, kalapüük, koristamine) tootvale majandusele (põllumajandus, karjakasvatus).

Matriarhaati iseloomustab tootlike jõudude mitmepoolne areng. Majandus areneb jahipidamise, kalapüügi, kõplakasvatuse ja koduloomade kasvatamise suundi. Tootmissuhete aluseks on tootmisvahendite sotsiaalne omand.

On vaja teha vahet varasel ja arenenud matriarhaadil. Esimene vastab arheoloogiliselt hilispaleoliitikumile ja varaneoliitikumile. Lähiminevikus oli Austraalia ning mõne Aafrika ja Lõuna-Ameerika piirkonna põliselanikkond selles etapis. Majanduse vallas iseloomustab varajast matriarhaati koristamine, küttimine ja primitiivne kalapüük; samal ajal on koristamine naissoost tööharu, jahipidamine on meesteharu ja mõlemad sugupooled tegelevad kalapüügiga. Seda perioodi iseloomustab naiste ja meeste võrdne staatus, mis tuleneb nende ligikaudu võrdsest osatähtsusest majanduses. Peamine sotsiaalne üksus on emade klann, mis on seotud teise klanniga kahekordse eksogaamia kaudu (kohustuslik abielu ainult nende kahe klanni liikmete vahel). Konsolideeritud hõimu pole. Suhteid jälgitakse emaliini kaudu. Säilib grupiabielu, mis läheb arenenumaks vormiks – paarisabieluks, aga ka abikaasade eraldiseisvaks (dislokaalseks) asustuseks, mis asendub nende asumisega naise hõimurühma (matrilokaalne).

Grupiabielu on vanim abieluvorm, mis tekib alg- ja ülempaleoliitikumi vahelisel vahetusel ürgse karja hõimukogukonnaks muutmise käigus kui abielusuhete korrastamise esimene vorm. Seda tüüpi abieluga jagunes hõim 2 rühma ("abieluklassid"); iga ühe grupi mees võis olla teise grupi iga naise abikaasa, abielu sama grupi liikmete vahel oli keelatud. Tegelikult kujutas grupiabielu paari abikaasa abielu, mis oli enam-vähem püsiv, kuid kergesti lahustuv ja millega kaasnesid ajutised abielusidemed. Sellest abielust sündis sugulusgrupp ehk klassifikatsioon, milles sugulussuhted laienesid sugulaste gruppidele (isik ei nimetanud isaks mitte ainult oma tegelikku isa, vaid ka kõiki isa abielugruppi kuuluvaid mehi; vastavalt ka kõik naised kes kuulusid perekonda, olid tema jaoks "emad"). ema abielugruppi; kõik tema enda abielurühma liikmed olid talle vennad ja õed).

Paariabielu on ürgse kommunaalsüsteemi ajal eksisteerinud abielu vorm, mida seostati matriarhaadi arenguga. Ühiskonna arenedes muutus abielu abikaasade ringi kitsendamise suunas; kooselu paarides, mis ürgse kommunaalsüsteemi algfaasis grupiabieluga oli vaid väga lühike, saab ürgse kommunaalsüsteemi õitseajal abielu põhivormiks. Olles niigi monogaamne, ei olnud paarisabielus aga ühiskonna majandusüksus. Iga abielupaari liige oli jätkuvalt kindlalt seotud oma hõimukogukonnaga. Abielupaar ei tegelenud eraldi majandusega, neil polnud vara. Sellega seoses ei olnud see abielu stabiilne, abielu oli kergesti lahustuv. Lapsed olid seotud ema hõimukogukonnaga ja jäid sellesse lahutuse korral. See oli paarisabielu nii austraallaste kui ka irokeeside ja paljude teiste India hõimude seas 18. ja 19. sajandil. Kuna paarisabielu tekkis matriarhaalses hõimukogukonnas, kus naised mängisid suurt rolli tootmises, oli naisel oma mehega võrdsed õigused ja ta oli kõrgel kohal. Üleminek paarisabielult monogaamiale patriarhaalse perekonna vahepealse vormiga on tingitud ürgse kogukonna lagunemise algusest, eraomandi tekkimisest, mis viis perekonna eraldumiseni klannist ja perekonna muutumisest. perekond iseseisvaks üksuseks pereisa – omaniku võimuga.